Oskus end hiies kohaselt ülal pidada on osake põlistest headest kommetest. Pühapaikade kasutajad, uurijad, maaomanikud, kohalikud omavalitsused – põlised kirjutamata seadused kehtivad ühtemoodi kõigile. Hiietavade tundmine ja täitmine on vajalik nii meile endile kui ka Eestit külastatavatele välismaalastele.   

Esmalt peab silmas pidama, et hiis on püha paik. Hiies, nagu surnuaiaski, ei tohiks häirida paiga rahu. Näiteks ei lasta sinna kariloomi ega viida koduloomi. Välistatud on ka inimese loomalik käitumine seal. Hiiest tuleb lugu pidada kasvõi ainuüksi nende inimeste pärast, kes seal mäletamata aegadest saati on palunud omi jumalaid, pidanud üheskoos olulisi aastaringi pühasid ja nõupidamisi, kogunud jõudu ja tasakaalu ning oma elu üle järele mõelnud.  

Hiis toetab ja hoiab neid, kes temast lugu peavad, ning karistab neid, kes teda rikuvad. Pärimuslikult kehtivad hiies erilised, kirjutamata seadused. Hiies hoidutakse vägivallast, seal hoitakse puhtust, sealt ei viida ära ande ega midagi paiga juurde kuuluvat.  

Masinad jäetakse pühapaigast eemale ja sinna minnakse jalgsi. Kui püha paik on piiratud aiaga, sisenetakse ja väljutakse ikka väravast. Seal, kus värava kohale on riputatud lokulaud, on kombeks nii minnes kui tulles koputada ja öelda tervitus- ja lahkumissõnad. Kui hiies on kiik, võib sellel kiikuda. Kui on rajatud lõkkekoht, võib seal teha tuld. Tulle tohib panna üksnes puud ja muud looduslikku ainest. 

Sarnaselt kalmistuga võib hiiest ära viia vaid prügi. Marju, seeni ja muid loodusande hiiest ei korjata. Lõkke jaoks tohib võtta varem murdunud puid ja oksi. Hiies, nagu kalmistulgi, peab hoidma puhtust - seal ei rahuldata loomulikke vajadusi ega loobita prügi maha. 

Hiies hoidutakse vägivallast. Seal kasvavat puud ja põõsast või selle oksa ei sobi murda ega raiuda. Maarahva meelest on taimedki elus ja hiies kaitsevad neid jumalad. Samuti ei tehta hiies liiga ei inimestele ega  loomadelegi - hiies ei kütita ega kalastata. Ei kuri sõna ega mõte ole lubatud. Et vägijooki tarvitanud inimene ei valitse oma mõtteid, sõnu ja pahatihti ka tegusid, pole kangemal kraamil ja purjus peal pühapaigas kohta. 

Hiieallikast võib võtta joogi- ja ravivett. Selle eest antakse allikale vastu (vette või kaldale mulla sisse) valge münt või kaabitakse allikasse hõbedat. Võib anda ka paela või riideriba, mis seotakse kaldal kasvava puu külge. Mingil juhul ei tohi allikasse jalgupidi sisse minna. Pühale kivile võib jätta anni - kas selleks, et palvel oleks suurem jõud, või tänutäheks.  
Kui tahad vägeva paigaga sideme sõlmida või palve kinnitamiseks pühale puule paela siduda, kanna hoolt, et see oleks looduslikust kiust. Pael ei tohi jääda elusat puud pitsitama ja peab lagunema ilma käes.

Kui lähed hiide vaid uudistama, siis pea meeles: hiide minnakse jalgsi, puhta ja kainena. Seal hoitakse rahu ja puhtust. Puudele, põõsastele, inimestele ja loomadele ei tehta liiga ei mõtte, sõna ega teoga. Hiierajatisi ei lõhuta. Püha kivi ja puu otsa ei ronita, allikasse ei minda jalgupidi sisse. Loona ande ei korjata. Hiiest lahkudes võetakse kaasa vaid prügi. Kui lähed hiide (hinge)jõudu koguma, nõu saama, palvetama, abieluks õnne looma, lapsele nime panema või ravima, siis püüa käia enne (saunas) pesemas ja pane selga (valged) puhtad rõivad. Peatu hiie piiril ja rahune, selita meeli.

Allikas: Auli Kütt, Ahti Kaasik

Vaata meid

Lurich

Koostööpartnerid

logo vald     logo vireen 
 logo graanul      logo agro  

        

Kujundus JSN