Lurichi kepp
Lurichil olnud raske raudne jalutuskepp, et käieski pidevalt oma käelihaseid treenida. Kord läinud ta oma isa kõrtsi ja pannud kepi ukse kõrvale nurka. Üks nokastanud mees hoobelnud parajasti, et ta toob õla kõrgusele tõstetud sirge käega ämbritäie vett kaevult kõrtsi, kui keegi talle toobi viina ostab. Lurich lausenud seda kuuldes, et vennike ei jõua nõnda tema keppigi ukse juurest leti ette tuua. Ärpleje läinud kohe turri ja tahtnud kohe kihla vedada. Lurich pannud välja suure summa- sada rubla. Vastasel olnud ainult üka rubla. Seepeale lepitud kokku, et kaotuse korral viimane loobub joomisest. Löödud kätt. Kõik mehed olnud tunnistajad. Uhkustaja haaranud enesekindlalt kepi. Aga juba mõne sammu järel hakanud käsi vajuma ning jalad teinud pingutusest vinta-vänta kuni kiidukukk prantsatanud pealtvaatajate naerumürina saatel istuli. „Viin teeb kõik niisuguseks,“. muianud Lurich, „ei jõua täismehe jalutuskeppigi tõsta.“